Galle kodubaas

Kulutasime tunde kokku lüües vist päev või kaks, et leida omale siin teisel pool maakera kodubaas. Kohale jõudes lõõgastun koheselt - kõik ongi täpselt nii nagu lubatud ja paremgi veel! Aitäh, aitäh, aitäh!

Jooksvalt täienev reisikiri (3)

Galle kodubaas

Valime Colombo lahkumispäeva hommikusse uuesti oma hotelli katuseterrassil asuva restorani koos juba nii omaseks saanud lahkete inimestega. PickMe sõidutellimise äpi toel jõuame mõnusa ajavaruga Colombo Fort rongijaama. 2. klassi pilet (sel reisil 1.klassi millegipärast ei eksisteerinud) Galle jaama maksab 500 ruupiat nägu ehk kahe peale 3 euroga saame piletid sõiduks 126 km kaugusele. Raudtee kulgeb mööda ookeanirannikut, seega on lootust nautida looduse ilu 🌊

Paraku on rahvast laupäevahommikusel reisil palju, rongi väljumine jaamast jääb 30 minutit hiljaks ja kohale jõuame üldse 1h hiljem. Kokkuvõtlikult, alustasime oma reisi hotellist kl 10 ja jõudsime lõpuks kohale kl 14. Alternatiivina oleksime võinud kasutada PickMe äppi, tellida sobivas suuruses auto, tasuda kokku ca 40 eur ja olla mugavalt kohal ca 2 tunniga. Kui me märtsis tahame jõuda lennujaama õigeks ajaks, siis “kuidas” valik on meil juba tehtud 🚙

“Rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta”… Rongisõit oli vali ja lämmi, samas ei kahetse muud, kui et ei saanud istuma õigele poole, et näha ookeani. Vaade linna poole oli alguses ikka üsna nutune. Kohati meenutas Brasiilia favela tüüpi elamisi, kus ilmselt on ehitatud eikellegimaale ja kättesattuvatest materjalidest. Rong kimas kohati vaid mõne meetri kauguselt mööda inimeste majaseintest ja laste "mänguplatsist". Mida lõuna poole, seda vähemaks sellist trööstitust õnneks jäi. Sri Lanka on ülesehitamise järgus ehk kõrvuti näeb nii varemeid kui kliente püüdvaid hotelle, poode, salonge. Tuleviku perspektiivi silmas pidades teeb pisut nõutuks, et kauni ranniku ääres koliseb vana rong ning loodusvaade ei ole enam nii puutumatu kui ehk olla võiks. Olgu, rong on alati ka natuke romantilist vaibi kandnud ja ehk on ühel päeval ka siin vuhisemas uued vaiksed ja ilusad rongid, mis keskkonnale väärtust vaid lisavad… Unistada võib!

Meie kodubaasist on tulnud inimesed meile vastu ja saame tõeliselt kuningliku vastuvõtu osaliseks. Tervitusjoogiks tuuakse “wood apple” mahla (eesti k. kivisidrun, limoonia), mille kohta olime lugenud “Minu Sri Lanka” raamatust ja kui sobiv, et see ajalooline hetk seostub meil nüüd meie armsasse kodubaasi jõudmisega. Koht ise on täiesti super – vaikne (v.a. loodushelid ja naabripoiste "dah-dah-dah-dah" ehk mängivad vist sõda? ja üle jõe kostvate muusikahelide - laul, pillimäng, chantimine...), looduskeskne, privaatne, hubane koos kõikide kaasaegsete mugavustega. Asukoht tundub esimese sõidu järgselt natuke nii ja naa, aga mistahes mure logistikaga kaob kohe, kui selgub, et meid võõrustav perekond, kes elab kõrvalmajas, pakuvad nii toiduvalmistamise kui tuktukiga sõidutamise teenust! Äärmiselt lahked, abivalmid, südamlikud inimesed. Loodetavasti jääb esmamulje kehtima kogu meie pika puhkuseperioodi vältel. Vastastikku 😊

Me oleme harjunud jalutama ja kuigi meid selle tegevuse ajal pidevalt tülitatakse ja pakutakse küüti, siis jääme endale kindlaks isegi kui keset päeva +40 kraadiga liigume esimest korda randa. Ostsime Colombo Pettah turult omale odavad, ent mega mugavad peakatted, mis on oma väärtust juba täiega tõestanud. Meile kõige lähem rand on ca 1km kaugusel ja selline metsikumat sorti, st pea olematult liigikaaslasi ja koos võimsate lainetega. Ma pigem ei arvestanud, et ma ennast tol päeval neisse heidan, aga kui olime looduse mängu ühest kipakast varjualusest juba mõnda aega jälginud ja nägime, kuidas kaks noort mänglevalt lainetega toime tulid, leidsime endas üles tahte ja julguse sama teha. Biorütmid soodustavad teinekord ka ullikestel selliseid pisut hulljulgeid ettevõtmisi, tõden järgmisel päeval, kui tuul on mahedam ja lained on oluliselt rahulikumad, ent tunnen, kuidas tuleb püsida kohalolus, et mitte looduse mängukanniks muutuda. Kokkuvõttes saime mõlemad valdavalt hästi hakkama, aga kummalegi jagus ka üks mega laine õppetunniks. Loomulikult jääb pinnale siiski tõeliselt kosutav veemõnu!

Galle vanalinn (nagu Tallinnagi oma) on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jõuame sinna täpselt päikeseloojangu ajaks, mil enamus vanalinnas viibijaid on kogunenud linnamüüri peale – see on siin see, mida “kõik” teevad. Igati meeleolukas suvine viiv muusika saatel.

Teeme veel enne pimedat kiire klõpsu ühe võimsa puu juures, mis meenutas mulle Avatari hingedepuud. Pärast kodus guugeldan ja tunnen uhkust oma intuitsiooni üle 😇 Tegemist on püha banyani puuga, mis tõepoolest inspireeris Avatari filmi tegijaid. Saadan selle info lapsiku elevusega oma aednike gruppi. Noh, et õiged kasvutingimused soodustavad taimede lopsakust ja pikaealisust vms… 👩‍🌾 aga esoteerik minus muidugi näeb veel seoseid 🧝‍♀️

Nüüd, kus oleme end siin kodubaasis sisse seadnud, hakkame tegema uus reisiplaane, et tutvuda juba järgmiste saare vaatamisväärsustega!

✍️ Kommenteeri või jaga oma mõtteid all!