Colombo

Colombos, saareriigi pealinnas, kus me kohe peatuda ei plaaninudki, veedame kokku 3 ööd ja 2 täispikka päeva. Tõukejõu selleks saime raamatust "Minu Sri Lanka", kus mainiti Kelaniya Durutha Perahara festivali, mis toimus sel aastal just sobivasti meie saabumise järgsel nädalavahetusel.

Jooksvalt täienev reisikiri (2)

Colombo

Esimese öö magame nagu beebid – hommikul on näol õnnis naeratus, sest mitte miski ei seganud me ööund. Väljapuhanud tundega liigume oma pesahotelli (The Den 23) katusele kohalikku hommikusöögikomplekti tellima. Lauale tuuakse väga palju asju: värskelt pressitud puuviljamahl, omlett kahest munast, dahl, kartulikarri, kalakarri, kookospiimaga vormitud riisikuubikud, mingid pätsid (leiva eest), puuviljalõigud ja vesi-kohv-tee. Kohvi tehakse siin peenest pulbrist, mis settib tassi põhja, ja sellele piima lisades muudab värvi halliks. Nimetame selle hellalt mudakohviks. Palju asju suudame ikkagi ära süüa, sest tõesti on maitsev, aga pikaks ajaks on kõht igal juhul väga täis. Lennureisist taastuvatele igatahes väga kosutav.

Teenindajad, aga ka muidu mööduvad inimesed, nii noored kui vanad, on igal sammul mega sõbralikud ja naeratavad. Kusjuures sinuga otsitaksegi silmsidet, ja kui su pilk nende omaga ristub, saadavad nad su poole naeratuse täis siirast, lapselikku rõõmu.

Teise päeva hommikul seame PickMe äpiga tellitud tuktuki nina Kathiresan'i nimelise kunstitaiesena mõjuva hinduistliku templi suunas, kuna see pannakse kl 10:30 kinni, et uksed taas õhtupoolikul avada. Kuigi hinduistlik traditsioon jääb meile kaugeks, olime tänulikud, et saime pealt vaadata siinse hindude kogukonna kombetalitust. Ilus, kuidas naised on kenasti kleitides - kes India, kes Sri Lanka saris, nägudel pühalik ilme, igaüks pühendunult oma sisemaailma fookuse palvesse põiminuna. Ja templis on rohkem mehi kui naisi! Ükskõik, millise jumaluse suunas inimene oma heasoovlikud palved saadab, loob see inimesse usku, lootust, headust, ja see on ilus.

Helgusest täidetuna hakkame otsima hommikusöögi kohta. Peagi märkan üle tee Amrithaa taimetoidu restorani, mis on selgelt kohalikele suunatud ja tõeliselt ehe koht. Astume sisse ja vaatame otsa mega suurele menüüle, kus on kirjas justkui kõik kohalikud toidud, aga peale Masala Tea võime ainult aimata ülejäänud kirjete sisu. Vaatame suud ammuli ringi, mida teised on tellinud ja vabandame teenindaja ees, et oleme linnas täitsa “new”. Ühed kliendid söövad suuri õhukesi ja tumedama tooniga pannkooke ja palun midagi sellist ka meile. Mees võtabki ohjad üle ja toob meile mõne aja pärast valiku erinevaid asju. Lisaks pannkoogile, mille poolitame, on lauale toodud mitu erinevat (teravat!) kastet ja veel mingeid pirukalaadseid tooteid. OK! Maitseelamused on kastmete näol garanteeritud ja kõik muu sinna kõrvale käiv, st erinevad põnevad jahu- ja riisitooted siis selle võrra mahedamad. Tuvastasime, et tumedad pannkoogid tehakse punasest riisist – valin ka edaspidi tavalise valge riisi asemel just punast, mis on pisut kallim, aga peaks olema tervislikum. Rikkaliku söömaaja eest käime välja 1000 kohalikku (koos tip'iga) = ca 3 eur 😮

Ajaloolisi hetki.

• 👉 Sõitsin esimest korda tuktukiga.
• 👉 Kastsin oma jalad esimest korda India ookeanisse.
• 👉 Ma ei olnud varem pidanud läbima turvakontrolli selleks, et siseneda kaubanduskeskusesse (One Galle Mall)…
• 👉 Külastasin esimest korda stuupat, keset tihedat liiklussõlme, Sri Lanka valitsushoone naabruses ja Hiltoni hotellist üle tee.
• 👉 Õhtul joon esimest korda King Coconut’i 🥥

Samal õhtul osaleme Kalaniya Durutha Perahara nimelisel usu- ja traditsioonide pühitsemise festivalil (see oli ka põhjuseks, miks me valisime jääda esmalt paariks päevaks Colombosse). See sündmus, mida peetakse juba 1927. aastast alates ning on ühtlasi üheks olulisemaks kohaliku rahva budismi festivaliks, tähistab Buddha esimest saare külastust. Festival vältab kolm päeva ja väidetavalt on kolmas kõige suursugusem - see ka ainus etendus, millele müüakse pileteid. Meie valisime osaleda teisel päeval, mis tundus olevat kui peaproov. Tol õhtul nägime väga üksikuid teisi välismaalasi, aga meile sobiski just nii.

Tempel ja templiala ise olid imeilusalt kaunistatud - valged valgusketid üle terve templi ja suure stuupa, kobarais viirukid levitamas sulnist aroomi, paljud inimesed olid üleni valgesse või muidu pidulikult rõivastunud, sai osta kauneid lootoseõisi, mida annetada Buddhale ja paluda palves õnnistust. Istuti ka piknikuteki peal ja palvetati õlg-õla kõrval. Pühalik ja sõbralik atmosfäär.

Liivasel templialal käiakse alandlikkuse märgiks paljajalu, ja kuigi me seda teadsime ja olime hommikul Kathiresani templis seda juba praktiseerinud, siis kohapealne lõi meid pehmelt öeldes tummaks ja nii me seal jalanõudes patseerisime, kuni üks noor tütarlaps tuli Tomi õlale koputama, et “sir, you have to take off your shoes here”. Piinlik lugu, aga samas ka omamoodi armas.

Protsessioon ise algas kl 21 (soovitati tulla kohale kl 19:30-ks) ja kestis 1h 20 min. Tegelikult oligi hea, kuna sai olustikku sisse elada ja käia coconut'i ostmas 🙂 Palju (tuhatkond?) erinevaid tantsijad (kõik mehed!), elusa tule show, muusikud, trummarid, kaunistatud elevandid. Elevante käis meie eest läbi mitu, ent viimasena ja kõige uhkemalt rüütatuna tuli Kandula-nimeline elevant, kelle Tai kuningas kinkis antud protsessiooni korraldavale Kelaniya templile. Siis oli vants 9-aastane, täna 31. Seda elevanti peetakse pühaks ja armastatakse nii väga, et tema jalad astusid vaid valgel linal, mis tema ette jooksvalt sätiti.

Mul endal olid elevantidega seoses muidugi vastakad tunded. Märkasin end nende poole pidevalt valgust ja armastust saatvat. Tänasin õhtul magama jäädes elevante, et nad nii kannatlikult on inimest teeninud ja samas saatsin teele ka palve, et nad saaksid peagi taas elada neile loomuomasemas keskkonnas ja rütmis.

Colombo, aga ka ülejäänud saare sihtkohtadest saab lisainfot nt siit.

✍️ Kommenteeri või jaga oma mõtteid all!