Me ei pruugi enda puhul üldse mõista, mida tähendab olla ehe. Või pigem, igal ajahetkel me võime arvata, et me oleme ehedad nägemata aga samas sügavamale, et eheduse asemel kõneleb hoopis mingi trauma, mask, muster või programm.
Mõtisklus
Ehedus kui enda tõelise olemuse väljendus
Me elame oma elu vastavalt harjumuspärastele mõtte- ja käitumismallidele, millest osa on meisse programmeeritud oma perekonnaga üleskasvamise ja suhtlemiste kaudu, osa oleme omaks võtnud ühiskondlike reeglitega kohanedes ja nii mõndagi meediaruumi kaudu meieni jõudva info läbi. Sageli alateadlikult ja küsimata, kas üks või teine muster või programm on mulle kasulik, vajalik või hea ning tajumata, et meie suhtumist mõjutab sageli hoopis mõni kogetud trauma.
Enda kogemusele tuginedes lööb prao meie toimimismehhanismidesse ja kaitsekilpidesse uus trauma, eluline läbipõlemine või suur kaotus - mingi tugev emotsionaalne läbielamine, mis meid rakutasandini raputab. Läbi prao avanev vaade enda sisemusse tekitab segaduse tunde, sest enam ei saa aru, millele on mu senine suhtumine ja käitumine tuginenud. Milline on päriselt mu isiklik arusaam asjadest?
Teatav enda ärakaotamine võimaldab kogeda selliseidki olukordi, millest muidu ehk hoiduksime. Erinevaid suhteidki - nii neid, mis meile on head kui neid, mis mitte. Kogemused rikastavad ja teadlikkus iseendast kasvab, aga algusfaasis pigem läbi teadmise, mida me enam EI soovi kogeda otsides võimalusi, kuidas kogeda elu ja ennast kuidagi teisiti. Iga kogemus vormib seega meie iseolemist ehk suures pildis võime öelda, et miski pole kunagi läbi ja lõhki vale.
Teinekord aga võitleme uute kogemuste vastu, sest kõik, mis on teisiti, on võõras ja hirmutav = seega paha. Tõmbume justkui krampi ja kokku, muutume jäigaks ja sapiseks. Loome oma südame ümber kaitsekihi, paneme ette maski ja tõestame valjuhäälselt igaühele, et ainuõige on just nii nagu koguaeg on olnud.
Kui me ei ole avatud uutele kogemustele, siis pole me avatud ei muutustele ega arengule. Ajapikku loome omale loo ja sinna sisse rollid, mida iga päev etendada selleks, et tunda end turvaliselt. Need ongi need toimimismehhanismid ja see kaitsekilp, millele alguses viitasin.
"Teise silmas pindu näha on kerge, enda silmas palki märgata oluliselt keerulisem." Teiste puhul märkame palju kergemini, mis meid liigutab, köidab või hoopis ärritab. Enda puhul ei pruugi me oma igapäevasest rollimängust olla isegi teadlik mitte.
Kui oleme avatud, siis võtame teiste inimeste kaudu meieni jõudva ehk peegelduva impulsi kui signaali sellest, millised me ise oleme. Nii on võimalik analüüsida oma harjumusi ja veendumusi, seada need küsimärgi alla ja võtta vastu teadlik otsus, kuidas sarnastes olukordades teinekord käituda või reageerida / mitte reageerida. Muutus tekib kui märkame neid hetki taas ja taas, hoiame sellel fookust ja harjutame, kuni see saab osaks meie uuest olemisest, nii et vana käitumine enam meeldegi ei tule.
Olen märganud, et isegi kui ollakse enesearengu teel, julgetakse vaadata endale otsa ja tunnistada oma ekslikkust, tehakse praktikaid, et vabastada endast kammitsevaid harjumusi, siis see rollimuster on visa tegelane ning kipub kinnituma ka uutesse tegevustesse. Ollakse küll järjest teadlikum, tehakse tublilt praktikaid, aga ei integreerita neid taipamisi oma argiellu, mis on tegelikult mistahes vaimse praktika eesmärk. Aga eks kõik võtab aega – kui oleme endale aastakümnete vältel kaitset pakkuvaid kihte peale ladunud, siis aasta-paari või kolmegagi pole lootust kõike tehtut tühistada. Vahele tuleb jätta ka hingetõmbe- ja seedimispause. Uute harjumuste juurutamise aega. Päriselu elamise aega koos uute harjumustega.
See võibki kesta terve elu, ja parem ongi kui käsitleda eheda iseendani jõudmist teekonnana, mitte kindlaks ajaks kindlasse sihtkohta jõudmisena. Sest elu on täis muutusi ja sulle antakse kindlasti mitmeid võimalusi tõestada, et oled jätnud vana seljataha. Või kas ikka oled? :)
- Inimene on harjumuslik olend. Harjumuste jõud on metsik.
- Eheda iseendani jõudmiseks on vaja suurt annust järjepidevust ja julgust, et ära näha oma pimenurgad ja siis seljast heita kõik läbivalgustatud piiravad kihid.
- Ehe inimene on vaba.
- Iseolemise vabadus ja enda vastuvõtmine loob ruumi, kus ka teised tunnevad vabadust olla vahetu ja ehe.
Kui raiskad ennast kõiksuguste draamade ja traumade,
kõhkluste ja kahtluste,
emotsioneerimiste ja ärevuste,
klammerdumiste ja salakavaluste peale ära,
siis ei jää sinust endast suurt midagi enam järele.
Ole lihtne ja lahke.
Ole ehedalt sina ise.
Kommentaarid